Eia Uus: "Kirjandus on ainus asi, mida ma tahan teha"
Alguses küsiti palju, et kas kirjutan veel kunagi midagi. Aga loomulikult! Kirjandus on ainus asi, mida ma tahan teha, ainus asi, mis mind veetleb ja vaimustab nii palju. See on kogu elu, see on maailmapilt. Ma usun, et ma teen elus palju erinevaid töid, olen nõudepesija või hauakaevaja, kui vaja – et päriselt tunda, mis tähendab olla selles positsioonis, et usutavalt kirjutada näiteks nõudepesijast või hauakaevajast. Aga pikaajaliselt ei taha ma midagi muud teha. Kunagi ilmselt kirjandust õpetada. Mul on väga vedanud, sest minu kirjandusõpetajad olid kõik kirglikud hea kirjanduse armastajad ja nad motiveerisid mind alati lugema ja inspireerisid kirjutama.
Üritan alati kirjutada paremini, tean, et iga tunnet võib kirjeldada sadade erinevate sõnadega, tahan leida neid õigeid kujundeid ja püüda lausetesse emotsioone. On vältimatu, et ise ootad endalt rohkem kui keegi teine ootaks ja ise oled enda kõige karmim kriitik.
Kus kirjutad?
Kui siseruumis, siis otse akna all, näoga õue poole, et saan iga mõne hetke tagant välja vaadata. Aga kõige rohkem mõtteid tuleb transpordivahendites millegipärast. Ja üldse väljas, tänaval, looduses. Väga suur osa sellest, mis ma kirjutan, on algselt käsitsi põlve otsas või seina najal kirjutatud, alles hiljem trükin ümber.
Kui kirjutan toas, siis enamasti öösiti. Siis ei ole tunnet, nagu ma jääksin millestki ilma – kõik teised magavad ja elu seisab. Keegi ei helista, ei sega. Aknast ei kõnni mööda kümneid inimesi, keda vaadates ma hakkan mõtlema, et huvitav, mis tema lugu on?
Kirjutamine ongi iseeneses see eriline koht.
Üritan alati kirjutada paremini, tean, et iga tunnet võib kirjeldada sadade erinevate sõnadega, tahan leida neid õigeid kujundeid ja püüda lausetesse emotsioone. On vältimatu, et ise ootad endalt rohkem kui keegi teine ootaks ja ise oled enda kõige karmim kriitik.
Kus kirjutad?
Kui siseruumis, siis otse akna all, näoga õue poole, et saan iga mõne hetke tagant välja vaadata. Aga kõige rohkem mõtteid tuleb transpordivahendites millegipärast. Ja üldse väljas, tänaval, looduses. Väga suur osa sellest, mis ma kirjutan, on algselt käsitsi põlve otsas või seina najal kirjutatud, alles hiljem trükin ümber.
Kui kirjutan toas, siis enamasti öösiti. Siis ei ole tunnet, nagu ma jääksin millestki ilma – kõik teised magavad ja elu seisab. Keegi ei helista, ei sega. Aknast ei kõnni mööda kümneid inimesi, keda vaadates ma hakkan mõtlema, et huvitav, mis tema lugu on?
Kirjutamine ongi iseeneses see eriline koht.