"Kas Helsingi ei ole romantiline?"
Soome pealinna laevasadam ei tekita suuremal osal inimestest vahemerelikku tundejudinat. Aga mind isiklikult tabab heldimus, kui satun Esplanaadi lähedusse. See on pikk tänav, mis lõpeb värske toidukauba turuga Tallinna sõitvate praamide lähedal. Just seal kohtusin esimest korda Epuga.
Ühel imekaunil augustipäeval seisin ma seal, kere ajavahest lopergune, ning vahtisin üht noort naist ja tema lokkis juuksepahmakat. Tal olid jalas punased püksid ning ees oranžide klaasidega päikeseprillid. Soome lahe väiksed lained laksusid vastu kaiäärt ning Epp seisis päikese käes ja naeratas.
"Minu nimi on Epp ja ma olen 28-aastane," ütles Epp mulle. "Saabusin just Indiast." Jube kummaline on jälle Läänemerd näha."
Noogutasin ja tutvustasin ennast. Justin, 22-aastane, Ameerika Ühendriikidest, õnnelik, et sain kodust eemale. Kõigest kaugele eemale. Kuulasin, kuidas Epp rääkis, ning vaatasin, kuidas ta juuksed tuules lehvisid.
Epp oli kummaline. Kogu meie rühmast oli tema ainuke, kes ei tarbinud alkoholi. Ta olevat hiljuti Indias aašramis elanud, kus inimesed harrastasid "puhast" elu. Ometi näis ta jaburam kui kõik teised programmis osalejad.
Mis siis oli see tema saladus?
"Mida sa kuulad?" Epp vaatas mulle otsa. Olime bussis teel Turust Helsingisse. "Oma muusikat" vastasin närviliselt Epu poole vaadates.
"Mis mõttes oma muusikat?"
"Mu omakirjutatud lugusid, ses mõttes."
"Kas mina saan ka kuulata?"
"Ei," vastasin ja haarasin oma CD-pleierist kõvemini kinni. "Tähendab, saad küll, aga hiljem."
"Sa oled vist küll ainuke muusik, keda ma olen kohanud, kes ei taha, et keegi ta muusikat kuulaks." sõnas Epp. Tegin talle nägusid.
"Palun, mängi mulle oma muusikat," ütles Epp bussis jälle. "Mulle meeldis see väga, kui sa eile praamil karaoketunni ajal "Ticket to Ride"i laulsid."
Kui ma Mitchile õlut ulatasin, küünitas Epp end mu istme poole, haaras mu tasku-plaadimängija ning pages sellega kibekiiresti oma istmele bussi eesotsas. "Anna tagasi!" hõiskasin ma. "Anna mu muusika tagasi!"
Epp ei vastand. Muusika mängis, Epp kergitas suunurka, ning ma taganesin võidetult oma kohale. Istusin ja ootsin, et Epp mu plaadi tagasi annaks.
Ühel imekaunil augustipäeval seisin ma seal, kere ajavahest lopergune, ning vahtisin üht noort naist ja tema lokkis juuksepahmakat. Tal olid jalas punased püksid ning ees oranžide klaasidega päikeseprillid. Soome lahe väiksed lained laksusid vastu kaiäärt ning Epp seisis päikese käes ja naeratas.
"Minu nimi on Epp ja ma olen 28-aastane," ütles Epp mulle. "Saabusin just Indiast." Jube kummaline on jälle Läänemerd näha."
Noogutasin ja tutvustasin ennast. Justin, 22-aastane, Ameerika Ühendriikidest, õnnelik, et sain kodust eemale. Kõigest kaugele eemale. Kuulasin, kuidas Epp rääkis, ning vaatasin, kuidas ta juuksed tuules lehvisid.
Epp oli kummaline. Kogu meie rühmast oli tema ainuke, kes ei tarbinud alkoholi. Ta olevat hiljuti Indias aašramis elanud, kus inimesed harrastasid "puhast" elu. Ometi näis ta jaburam kui kõik teised programmis osalejad.
Mis siis oli see tema saladus?
"Mida sa kuulad?" Epp vaatas mulle otsa. Olime bussis teel Turust Helsingisse. "Oma muusikat" vastasin närviliselt Epu poole vaadates.
"Mis mõttes oma muusikat?"
"Mu omakirjutatud lugusid, ses mõttes."
"Kas mina saan ka kuulata?"
"Ei," vastasin ja haarasin oma CD-pleierist kõvemini kinni. "Tähendab, saad küll, aga hiljem."
"Sa oled vist küll ainuke muusik, keda ma olen kohanud, kes ei taha, et keegi ta muusikat kuulaks." sõnas Epp. Tegin talle nägusid.
"Palun, mängi mulle oma muusikat," ütles Epp bussis jälle. "Mulle meeldis see väga, kui sa eile praamil karaoketunni ajal "Ticket to Ride"i laulsid."
Kui ma Mitchile õlut ulatasin, küünitas Epp end mu istme poole, haaras mu tasku-plaadimängija ning pages sellega kibekiiresti oma istmele bussi eesotsas. "Anna tagasi!" hõiskasin ma. "Anna mu muusika tagasi!"
Epp ei vastand. Muusika mängis, Epp kergitas suunurka, ning ma taganesin võidetult oma kohale. Istusin ja ootsin, et Epp mu plaadi tagasi annaks.
"Tere tulemast Eestisse!"
Miks Eestisse? Epp rääkis, et ta tahab oma magistrikraadi kätte saada ning mina jälle tahtsin naasta imekaunisse Tallinnasse ning õppida pisut eesti keelt. Lisaks olin ma ju ometi väliskorrespondendniks tahtnud saada!
"Tere tulemast Eestisse," mõtlesin ma jalga jääsupist välja sikutades.
Meie pisike korter oli ausalt öelda parem, kui olin oodanud, ent see ei ütle eriti midagi. Seal oli inetu ja rikkis vets, mille pidime välja vahetama, kraanist tuli roostekarva vedelikku, mis pidi olema vesi. Korteris oli ka sisseehitatud seinakapid läikivate ja retrolike ustega, ent suurt mitte midagi muud.
Ehkki mul polnud mingeid mälestusi Leonid Brežnevi seisakuaegsest NSV Liidust, hõljus selle ajastu hõng korteri õhus: hallis tapeedis, hallis vannitoas ja hallis köögis. Korteris polnud isegi telefoni.
Me ei jäänud oma uude kodusse kauaks. Pidime samal õhtul sõitma Viljandimaale Suure-Jaanisse, Epu asjade järele.Kui olin enamiku oma kraamist korterisse jätnud, kõmpisime Tallinna bussijaama.
"Tere tulemast Eestisse," mõtlesin ma jalga jääsupist välja sikutades.
Meie pisike korter oli ausalt öelda parem, kui olin oodanud, ent see ei ütle eriti midagi. Seal oli inetu ja rikkis vets, mille pidime välja vahetama, kraanist tuli roostekarva vedelikku, mis pidi olema vesi. Korteris oli ka sisseehitatud seinakapid läikivate ja retrolike ustega, ent suurt mitte midagi muud.
Ehkki mul polnud mingeid mälestusi Leonid Brežnevi seisakuaegsest NSV Liidust, hõljus selle ajastu hõng korteri õhus: hallis tapeedis, hallis vannitoas ja hallis köögis. Korteris polnud isegi telefoni.
Me ei jäänud oma uude kodusse kauaks. Pidime samal õhtul sõitma Viljandimaale Suure-Jaanisse, Epu asjade järele.Kui olin enamiku oma kraamist korterisse jätnud, kõmpisime Tallinna bussijaama.
"Kohvik Moskva"
Kohvik Moskva asus Tallinnas Vabaduse väljakul. Ootasin midagi slaavilikumat, ent see oli moodne ja skandinaaviapärane asutus: klaasuksest sisse astudes ning istumiseks mõnd säravamat metalltooli otsides tundisn end pisut tüssatuna.
Tulin kohtuma Ivan Spengleriga, kes oli Baltic Timesi kohaliku kontori pealik. Olin käinud nende veebilehel ja näinud sela kuulutus, kus otsiti vabakutselisi ajakirjanikke. Ivan soostus minuga kohvik Moskvas kokku saama, et võiksime arutada edasist koostööd.
Ent sellega oli väike mure. Mul polnud õrna aimugi, kuidas Ivan võiks välja näha. Ei teadnud sedagi, kuidas ta hääl kõlab. Teadsin vaid seda, et ta nimi on Ivan ning eeldasin, et teda on kohvikus lihtne tuvastada.
"Andestust," pöördusin ma inglise keeles ühe heledate juustega mehe poole. "Kas teie olete Ivan?"
Ta pomises midagi eesti keeles, mis kõlas nagu "käi perse" ning järtkas siis SL Õhtulehe lugemist.
Vaatasin ringi, ent otsustasin, et rohkem eestlasi ma välja ei vihasta. Märkasin vaevu, kuidas minu lauda istus vanem, vuntside ja nahkmütsiga mees.
"Kas teie olete Ivan?" küsisin üllatunult
Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"
"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid.
"Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla-bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"
"Vabandust," kostis järsku üks hääl. "Minu nimi on Ivan. Otsite vist mind?"
Pöörasin pilgu üles ja nägin kahekümnendates aastates noormeest mulle otsa vaatamas.Ma sain kohe aru, et ta on ajakirjanik. Ivan rääkis mulle Baltic Timesist, kuidas seal makstakse, mitu artiklit ma pean nädalas kirjutama.
Erinevalt enamikust eestlastest jäin ma tavaliselt hiljaks. Minu esimene töönädal keeltekoolisd õpetajana oleks peaaegu päädinud vallandamisega.
Tulin kohtuma Ivan Spengleriga, kes oli Baltic Timesi kohaliku kontori pealik. Olin käinud nende veebilehel ja näinud sela kuulutus, kus otsiti vabakutselisi ajakirjanikke. Ivan soostus minuga kohvik Moskvas kokku saama, et võiksime arutada edasist koostööd.
Ent sellega oli väike mure. Mul polnud õrna aimugi, kuidas Ivan võiks välja näha. Ei teadnud sedagi, kuidas ta hääl kõlab. Teadsin vaid seda, et ta nimi on Ivan ning eeldasin, et teda on kohvikus lihtne tuvastada.
"Andestust," pöördusin ma inglise keeles ühe heledate juustega mehe poole. "Kas teie olete Ivan?"
Ta pomises midagi eesti keeles, mis kõlas nagu "käi perse" ning järtkas siis SL Õhtulehe lugemist.
Vaatasin ringi, ent otsustasin, et rohkem eestlasi ma välja ei vihasta. Märkasin vaevu, kuidas minu lauda istus vanem, vuntside ja nahkmütsiga mees.
"Kas teie olete Ivan?" küsisin üllatunult
Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"
"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid.
"Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla-bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"
"Vabandust," kostis järsku üks hääl. "Minu nimi on Ivan. Otsite vist mind?"
Pöörasin pilgu üles ja nägin kahekümnendates aastates noormeest mulle otsa vaatamas.Ma sain kohe aru, et ta on ajakirjanik. Ivan rääkis mulle Baltic Timesist, kuidas seal makstakse, mitu artiklit ma pean nädalas kirjutama.
Erinevalt enamikust eestlastest jäin ma tavaliselt hiljaks. Minu esimene töönädal keeltekoolisd õpetajana oleks peaaegu päädinud vallandamisega.
"Tatrapuder on kasulik"
Minu Eestis olemise rõõmu ei pärssinud aga üldse mitte ilm. Seda tegi hoopis kohutav toit.
Päevad meie Kentmanni tänava korteris kulgesid masendavate pelmeenide, juurviljade ja Eesti delikatessi-verivorstiga. Pelmeenid kujutasid endast keedetud lihaklimpe, mida söödi hapukoorega. Üritasin Eppu veenda neid praadima, ent ta keeldus. See toit polnud mu lemmik-kui lubate,see oli lausa vastik-, ent pelmeenid olid kindlalt paremad kui alternatiiv: verivorst.
Hommikuti, kui kohv kannu tilkus ja ma kuulsin oma hüperaktiivset kaasat ühest korteri otsast teise tormamas, tõsteti mulle ette tohutu kausitäis tatrahelbeid: soolast ning pisut mõru tumedat karva putru.
Epp lajatas seda mu taldrikule terve mäe. Suutsin tavaliselt poole ära süüa, kui teesklesin, et see on miski muu, ent teine pool ei mahtunud kuidagi sisse.
"Miks sa putru ei söö?" küsis Epp siis.
"See on soolane."
"Aga nii peabki olema," kinnitas ta kulinaaria-asjatundja kindlusega. "Eestis süüakse sedasorti putru soola ja võiga!"
Ma ei suutnud enam mõelda ainumalegi lusikatäiele soolasele pudrule.
"Ameerikasm, muide süüakse magusat putru, moosi või rosinate või vahtrasiirupiga," vastasin.
"Siirupit? Tatrapudrule?" ütles Epp ja kirtsutas nina. "See oleks vastik."
"No see puder siin maitseb nagu Atlandi ookean. Sama hästi võiksid mida adruga sööta."
Eestis oli saada ka tavalist toitu. Lähedal asuvast tohutust Stockmanni kaubanduskeskusest võis leida kõike vajalikku.
Kui meie korter lehkas Nõukogude 70-ndate järele, siis Keskturg oli otsekui samm mingisse fantaasia- või ulmefilmi.
"Miks sa tatrahelbeid juurde ostad?" küsisin ühel krõbekülmal laupäeval rustult.
"Sest mulle meeldib nende maitse üliväga," kiitis Epp ja ladus mu niigi raskesse kotti hunniku helbeid.
"Kuule, ma ei suuda enam geripe ja verivorsti süüa," ütlesin taas. "Mul on midagi tõhusamat tarvis."
"Aga sa oled kaalust alla võtnud," sõnas Epp. "Sa oled kindlasti paremas vormis kui Soomes."
Sellele oli võimatu vastu vaielda. Püksid mis varem vaevu jalga läksid, vajusid nüüd üle puusade rebadele. Kes teab kui palju ma igale poole jalgsi minemise ning pudru ja keedetud lihakäkkide söömisega alla võtsin.
Päevad meie Kentmanni tänava korteris kulgesid masendavate pelmeenide, juurviljade ja Eesti delikatessi-verivorstiga. Pelmeenid kujutasid endast keedetud lihaklimpe, mida söödi hapukoorega. Üritasin Eppu veenda neid praadima, ent ta keeldus. See toit polnud mu lemmik-kui lubate,see oli lausa vastik-, ent pelmeenid olid kindlalt paremad kui alternatiiv: verivorst.
Hommikuti, kui kohv kannu tilkus ja ma kuulsin oma hüperaktiivset kaasat ühest korteri otsast teise tormamas, tõsteti mulle ette tohutu kausitäis tatrahelbeid: soolast ning pisut mõru tumedat karva putru.
Epp lajatas seda mu taldrikule terve mäe. Suutsin tavaliselt poole ära süüa, kui teesklesin, et see on miski muu, ent teine pool ei mahtunud kuidagi sisse.
"Miks sa putru ei söö?" küsis Epp siis.
"See on soolane."
"Aga nii peabki olema," kinnitas ta kulinaaria-asjatundja kindlusega. "Eestis süüakse sedasorti putru soola ja võiga!"
Ma ei suutnud enam mõelda ainumalegi lusikatäiele soolasele pudrule.
"Ameerikasm, muide süüakse magusat putru, moosi või rosinate või vahtrasiirupiga," vastasin.
"Siirupit? Tatrapudrule?" ütles Epp ja kirtsutas nina. "See oleks vastik."
"No see puder siin maitseb nagu Atlandi ookean. Sama hästi võiksid mida adruga sööta."
Eestis oli saada ka tavalist toitu. Lähedal asuvast tohutust Stockmanni kaubanduskeskusest võis leida kõike vajalikku.
Kui meie korter lehkas Nõukogude 70-ndate järele, siis Keskturg oli otsekui samm mingisse fantaasia- või ulmefilmi.
"Miks sa tatrahelbeid juurde ostad?" küsisin ühel krõbekülmal laupäeval rustult.
"Sest mulle meeldib nende maitse üliväga," kiitis Epp ja ladus mu niigi raskesse kotti hunniku helbeid.
"Kuule, ma ei suuda enam geripe ja verivorsti süüa," ütlesin taas. "Mul on midagi tõhusamat tarvis."
"Aga sa oled kaalust alla võtnud," sõnas Epp. "Sa oled kindlasti paremas vormis kui Soomes."
Sellele oli võimatu vastu vaielda. Püksid mis varem vaevu jalga läksid, vajusid nüüd üle puusade rebadele. Kes teab kui palju ma igale poole jalgsi minemise ning pudru ja keedetud lihakäkkide söömisega alla võtsin.
"Tartu vaim"
"Minu meelest peame me igasuguseid asju üle elama, et jõuda sinna, kus me oleme. Minu sõber Toomas teab kõike heast ja pahast energiast. Sellepärast ma hakkasingi temaga kokku saama."
"Toomas?"
"Toomas Päll. Ta on nõid."
"Kuidas sa nõiaga sõbraks saad?"
"Üks mu tuttav soovitas tema juured minna, kui ma kord nukras tujus olin. Eestis on palju nõidu," ütles Epp
"Kas mina ka selle Toomasega kokku saaksin?" küsisin temalt.
"Me kohtume temaga nädalavahetusel Tartus," ütles Epp. "Ma leppisin juba laupäeva õhtuks aja kokku."
Mina olin õhtu-, Epp aga hommikuinimene. Ta oli toorest väge täis, aga sellegipoolest ei suutnud ta mind õigeks ajaks bussijaama vedada. Jäime hiljaks ja bussist maha. Pidime ootama järgmist bussi, mis läks poole tunni pärast.
Umbes veerand tundi pidin kuulama, kui vastutustundetu ja laisk ma olen, kuidas ma hävitasin kõik tema plaanid ja kuidas me nüüd hilineme. Hilineme!
"Võta rahulikumalt," soovitasin talle. "Usalda vett."
"See pole naljakas," kortsutas ta kulmu. "Kasva suureks. Eestis inimesed ei hiline. Teised inimesed ootavad! Eva ootab!"
Eval paistis olevat meie hilinemisest ükskõik, kui me tema ukselävele ilmusime. Epp pillas meie kodinad esikusse ja ütles Evale, et läheb intervjuud tegema. Aga mida Justin seni peale hakkab?
"Ilus ilm on. Äkki lähed Simonaga jalutama," pani Eva ette.
Jalutasime läbi puid täis pargi Konsumi poole. Siin-seal leidis Simona sulalume all murdunud puuoksi ning lisas need oma kimpu. Kimp kasvas üha jämedamaks ja ma ei teadnud, mida teha. Ma ei tahnud järjekordset stseeni, ent olukord hakkas kontrolli alt väljuma. Teisel pool Narva maanteed
klubi Tallinna ees otsustasin viimaks Simonalt tema oksakogu ära võtta. Küünitasin neid ära võtma, ent väike ja tugev haldjas hoidis neist kõvasti kinni.
"Lase lahti," karjus ta. "Need on minu omad."
Simona mässis käed ümber oksakubu ja viskus nuttes pikali. Üks mööduv vana naine segas vahele.
Kui me hiljem Eva, Epu, mamma ja Simonaga pärastlõunast kotlettidest ja kartuleid koosnevast pidusööki istusime maitsma, kandsin oma loo ette.
"Simona, miks sa seda tegid?" noomis Epp oma õetütart.
"Aga koos issiga teeme seda kogu aeg," lõi Simona oma väikese rusikaga vastu lauda.
"Pets käb tõesti vahel Simonaga ahju jaoks tulehakatust toomas," teatatas Eva meile.
Toomas ei näinud nõia moodi välja. Epp embas Toomast ja ütles, kui tore on teda näha. Epp rääkis Toomasele meie peatsest abiellumisest ja küsis, mida ta kuupäevast arvab, ent Toomas ütles, et numeroloogias polevat ta kuigi kibe käsi.
"Oi-oi, see on tähtis asi, te peate Annaga konsulteerima," ütles ta. "Ma otsin ta numbri."
"Anna ütleb, et mai on abiellumiseks halb kuu," kandis Epp ette. Ta ütleb, et juuni on palju parem."
"Olgu," pomisesin mina. Juuni kõlas paremini küll, Võib-olla õnnestub mul selleks ajaks oma koduseid veenda, et abiellumine on minu huvides.
"Toomas?"
"Toomas Päll. Ta on nõid."
"Kuidas sa nõiaga sõbraks saad?"
"Üks mu tuttav soovitas tema juured minna, kui ma kord nukras tujus olin. Eestis on palju nõidu," ütles Epp
"Kas mina ka selle Toomasega kokku saaksin?" küsisin temalt.
"Me kohtume temaga nädalavahetusel Tartus," ütles Epp. "Ma leppisin juba laupäeva õhtuks aja kokku."
Mina olin õhtu-, Epp aga hommikuinimene. Ta oli toorest väge täis, aga sellegipoolest ei suutnud ta mind õigeks ajaks bussijaama vedada. Jäime hiljaks ja bussist maha. Pidime ootama järgmist bussi, mis läks poole tunni pärast.
Umbes veerand tundi pidin kuulama, kui vastutustundetu ja laisk ma olen, kuidas ma hävitasin kõik tema plaanid ja kuidas me nüüd hilineme. Hilineme!
"Võta rahulikumalt," soovitasin talle. "Usalda vett."
"See pole naljakas," kortsutas ta kulmu. "Kasva suureks. Eestis inimesed ei hiline. Teised inimesed ootavad! Eva ootab!"
Eval paistis olevat meie hilinemisest ükskõik, kui me tema ukselävele ilmusime. Epp pillas meie kodinad esikusse ja ütles Evale, et läheb intervjuud tegema. Aga mida Justin seni peale hakkab?
"Ilus ilm on. Äkki lähed Simonaga jalutama," pani Eva ette.
Jalutasime läbi puid täis pargi Konsumi poole. Siin-seal leidis Simona sulalume all murdunud puuoksi ning lisas need oma kimpu. Kimp kasvas üha jämedamaks ja ma ei teadnud, mida teha. Ma ei tahnud järjekordset stseeni, ent olukord hakkas kontrolli alt väljuma. Teisel pool Narva maanteed
klubi Tallinna ees otsustasin viimaks Simonalt tema oksakogu ära võtta. Küünitasin neid ära võtma, ent väike ja tugev haldjas hoidis neist kõvasti kinni.
"Lase lahti," karjus ta. "Need on minu omad."
Simona mässis käed ümber oksakubu ja viskus nuttes pikali. Üks mööduv vana naine segas vahele.
Kui me hiljem Eva, Epu, mamma ja Simonaga pärastlõunast kotlettidest ja kartuleid koosnevast pidusööki istusime maitsma, kandsin oma loo ette.
"Simona, miks sa seda tegid?" noomis Epp oma õetütart.
"Aga koos issiga teeme seda kogu aeg," lõi Simona oma väikese rusikaga vastu lauda.
"Pets käb tõesti vahel Simonaga ahju jaoks tulehakatust toomas," teatatas Eva meile.
Toomas ei näinud nõia moodi välja. Epp embas Toomast ja ütles, kui tore on teda näha. Epp rääkis Toomasele meie peatsest abiellumisest ja küsis, mida ta kuupäevast arvab, ent Toomas ütles, et numeroloogias polevat ta kuigi kibe käsi.
"Oi-oi, see on tähtis asi, te peate Annaga konsulteerima," ütles ta. "Ma otsin ta numbri."
"Anna ütleb, et mai on abiellumiseks halb kuu," kandis Epp ette. Ta ütleb, et juuni on palju parem."
"Olgu," pomisesin mina. Juuni kõlas paremini küll, Võib-olla õnnestub mul selleks ajaks oma koduseid veenda, et abiellumine on minu huvides.
"Pulmapäev"
Epu ja minu vande andmise tund oli saabumas mõne päeva pärast. Meid pannakse ametlikult paari ning pärast seda sõidame bussiga Lõuna-Eestisse, kus Viljandi järve peal laevas toimub perekondlik pidu.
Sõrmsued ostsime 6. juuni hommikul Kentmanni tänava juveelipoest. Mu pea oli selge. Mul polnud tarvis kassiahastust ravida, sest mingit poissmeestepidu ei toimunud-mul polnud Eestis sõpru, kui rokitähed välja arvata kellega me põllul reas kusesime. Ning kus mu vähesedki sõbrad olid? Pat oli Bostonis. CJ oli Los Angeleses. Rory oli Settle'is. Dave oli Floridas. Vaid Marc oli endiselt New Yorgis. Nii et võib-olla poleks keegi neist poissmeestepeole jõudnud, kui ma oleksin neid ka kutsunud.
Meie abielutseremooniat juhtis Tiina perekonnaseisuametist. Tseremoonia lõpus küsis Tiina mult ühe küsimuse, millele ma vastasin "jah". Siis küsis ta Epult sedasama, millele tema samuti vastas "jah". Me suudlesime, keegi perekonnaseisuametist tegi meist pilti ja ulatas kinbu lilli. Andsime allkirjad. Minu nimi jäi samaks, Epp Väljaotsast sai Epp Petrone.
Sõrmsued ostsime 6. juuni hommikul Kentmanni tänava juveelipoest. Mu pea oli selge. Mul polnud tarvis kassiahastust ravida, sest mingit poissmeestepidu ei toimunud-mul polnud Eestis sõpru, kui rokitähed välja arvata kellega me põllul reas kusesime. Ning kus mu vähesedki sõbrad olid? Pat oli Bostonis. CJ oli Los Angeleses. Rory oli Settle'is. Dave oli Floridas. Vaid Marc oli endiselt New Yorgis. Nii et võib-olla poleks keegi neist poissmeestepeole jõudnud, kui ma oleksin neid ka kutsunud.
Meie abielutseremooniat juhtis Tiina perekonnaseisuametist. Tseremoonia lõpus küsis Tiina mult ühe küsimuse, millele ma vastasin "jah". Siis küsis ta Epult sedasama, millele tema samuti vastas "jah". Me suudlesime, keegi perekonnaseisuametist tegi meist pilti ja ulatas kinbu lilli. Andsime allkirjad. Minu nimi jäi samaks, Epp Väljaotsast sai Epp Petrone.
"Eesti maja"
Jõudsime kella üheteistkümneks rongiga New Yorgi Penni jaama. Raudteejaam oli täis rahvast, kes tahtsid sel erakordselt jaheda tuulega suvepäeval Manhattanile minna. Olime peaaegu terve kuu higist tilkuvas New Yorgis veetnud. Abielu õnnistamiseni jäi üks nädal.
"Paari nädala pärast lähme Eestisse tagasi," ütles Epp, kui me eskalaatoriga Manhattani sügavusest üles tänavale kerkisime. "Eestis ei pea me pabistama, et me oleme teismelised lapsevanemad."
"Seal see ongi," ütlesin ma. "Ma näen sinimustvalget."
New Yorgi Eesti Maja ol tagasihodlik kolmekorruseline maja pilvelõhkujate naabruses.
Jõudsime maja juurde ning istusime selle trepile maha. Epp lasi uksekella, aga keegi ei vastanud. Kell oli minuti pärast kaksteist. Kohe-kohe pidi intervjuuks kohale jõudma New Yorgi Eesti Haridusseltsi 29-aastane uus president Jürgen.
27 minuti pärast kokkulepitud aega sõitis viimaks maja ette kollane takso, kust kargas välja üks pikka kasvu mees, kes hüppas kahe sammuga meie juurde.
"Vabandust, et ma hiljaks jäin. Mina olen Jürgen," ütles ta nina kratsides.
"Pole hullu," ütlesin mina. "Ma jään ise ka alati hiljaks."
Olin tulnud teda kui siinse haridusseltsi uut presidenti Batlic Timesi jaoks intervjueerima.
"Räägi oma naisest veel. Kuidas te kohtusite?" küsis Epp.Tema kirjutas oma naisteajakirjale Jürgeni eraelust olemuslugu. Nad hakkasid eesti keeles rääkima ning ma mõistsin, et minu intervjuu oli läbi.
"Kuulge, mu sõber Pat saatis mulle sõnumi. Ta on mõne sõbraga Central Parkis," ütlesin ma neile.
"Hästi," sõnas Epp. "Mul on veel mõned intervjuud teha. Katsume kell viis kokku saada."
"Paari nädala pärast lähme Eestisse tagasi," ütles Epp, kui me eskalaatoriga Manhattani sügavusest üles tänavale kerkisime. "Eestis ei pea me pabistama, et me oleme teismelised lapsevanemad."
"Seal see ongi," ütlesin ma. "Ma näen sinimustvalget."
New Yorgi Eesti Maja ol tagasihodlik kolmekorruseline maja pilvelõhkujate naabruses.
Jõudsime maja juurde ning istusime selle trepile maha. Epp lasi uksekella, aga keegi ei vastanud. Kell oli minuti pärast kaksteist. Kohe-kohe pidi intervjuuks kohale jõudma New Yorgi Eesti Haridusseltsi 29-aastane uus president Jürgen.
27 minuti pärast kokkulepitud aega sõitis viimaks maja ette kollane takso, kust kargas välja üks pikka kasvu mees, kes hüppas kahe sammuga meie juurde.
"Vabandust, et ma hiljaks jäin. Mina olen Jürgen," ütles ta nina kratsides.
"Pole hullu," ütlesin mina. "Ma jään ise ka alati hiljaks."
Olin tulnud teda kui siinse haridusseltsi uut presidenti Batlic Timesi jaoks intervjueerima.
"Räägi oma naisest veel. Kuidas te kohtusite?" küsis Epp.Tema kirjutas oma naisteajakirjale Jürgeni eraelust olemuslugu. Nad hakkasid eesti keeles rääkima ning ma mõistsin, et minu intervjuu oli läbi.
"Kuulge, mu sõber Pat saatis mulle sõnumi. Ta on mõne sõbraga Central Parkis," ütlesin ma neile.
"Hästi," sõnas Epp. "Mul on veel mõned intervjuud teha. Katsume kell viis kokku saada."
"Põhjas"
See oli viimane jupp neljaosalisest reisist New Yorgist Tallinna. Reis koosnes kolmest lennust ja ühest laevasõidust. See oli viimase aja pakkumine. Epp lendas paar päeva varem Varssavi kaudu koju. Ta ootas mind. Lootsin, et Eesti piirivalve ei riku meie taaskohtumist.
Kõigepealt pidin aga Inglimaale jõudma. British Airwaysi lennuk väljus New Yorgist, lendas öö otsa ning pani mind järgmisel hommikul kõpsti Londonisse maha.
Londonist lendasin Amsterdami. Jõin seal purjus Briti vutifänne täis suitsuses lennujaama kohvikus kaks kohvi.
"Miks nii mossis nägu?" küsis üks paks britt minult, kui oli õlle järele sirutades mulle küünarnukiga makku virutanud.
"Pole midagi," kostsin talle.
Amsterdamis suutsin veel fuktsioneerida. Võisin vabalt kohvikus istuda ja lakkamatult muretseda selle üle, mis juhtub, kui ma jõuan Tallinna ja mind maale ei lubata. Amsterdamist Helsingisse viiva lennureisi ajal hakkas mul aga pilt taskusse kukkuma.
Kes ma olen? Kas ma olen see, keda ma arvan end olevat? Kas ma olen pärislet abielus? Kas ma saan varsti isaks? Kas mind lubatakse maale?
Kas nad saadavad mind äkki piirilt tagasi? Kas ma pean Ameerikasse tagasi sõitma?
Helsingi oli jahe ja hall. Kõik oli nii nagu enne: puhas, rahulik, tõhus.
Ma pidin nede andmebaasis olema. Migratsiooniamet pidi olema neile teatanud, et ma tohin seaduslikult maale siseneda
"Ma jõuan täna õhtul kell seitse," ütlesin ma. "Kas sa mulle vastu tuled?"
"Muidugi tulen," ütles Epp. "Ma igatsen su järele."
Kujutasin juba ette, kuidas kõik juhtub. Saabun väravasse. Siis skännitakse mu passi ning süsteem teatab neile, et mul on elamisluba
Tallinna sadamasse jõudes aeglustus laev käiku.
Võtsin passikontrolli järjekorda ning proovisin lõõgastuda, ent mu käed värisesid endiselt.
Nüüd seisid veel ainult nemad minu ja mu naise vahel.
"Teie pass, palun," ütles mulle üks naisterahvas.
Andsin selle talle, ta hakkas seda lehitsema
Ametnik lasi passi läbi skänneri. Siis vaatas ta oma kuvarit.
"Siin on kirjas, et te saabusite jaanuaris ja lahkusite juunis," ütles ametnik. "Miks te nii palju Eestis viibite?"
"Mu naine on eestlanna," kaitsesin ma ennast. "Ta ootab last."
"Meie andmeil ei tohi te riiki siseneda. Jäite viimati lubatust kauemaks."
"Aga migratsiooniamet väljastas mulle elamisloa. Kas seda teie andmebaas ei ütle?"
"Siin pole elamisloa kohta midagi kirjas," raputas ta pead.
"Palun teid, mu naine ootab teisel pool seda ust."
"Härra, ma pean oma ülemusega rääkima. See võtab neli minutit aega."
Kümne minuti pärast tuli ta tagasi.
"Mu ülemus helistas migratsiooniametisse," ütles ta. Seda oli väga raske teha, kuna tööpäev on läbi, aga jah härra, teil on õigus. Teil on tõesti elamisluba. Te tohite riiki siseneda."
Ta lõi mulle templi passi ja andis dokumendi mulle tagasi.
Teisel pool ust embasin ja suudlesin Eppu.
"Sul läks seal nii kaua, et ma juba teadsin, et sul on mingi jama. Ma siis läksin, koputasin ülemuse uksele ja rääksin neile su loo ära," ütles Epp.
"Nad olid väga põikpäised. Mulle tundus, et ma pean juba ise migratsiooniametisse helistama, aga lõpuks nad ikka helistasid."
"Ma ei taha sellele enam mõeldagi," võtsin tal ümbert kinni. "Lähme lihtsalt koju."
Kõigepealt pidin aga Inglimaale jõudma. British Airwaysi lennuk väljus New Yorgist, lendas öö otsa ning pani mind järgmisel hommikul kõpsti Londonisse maha.
Londonist lendasin Amsterdami. Jõin seal purjus Briti vutifänne täis suitsuses lennujaama kohvikus kaks kohvi.
"Miks nii mossis nägu?" küsis üks paks britt minult, kui oli õlle järele sirutades mulle küünarnukiga makku virutanud.
"Pole midagi," kostsin talle.
Amsterdamis suutsin veel fuktsioneerida. Võisin vabalt kohvikus istuda ja lakkamatult muretseda selle üle, mis juhtub, kui ma jõuan Tallinna ja mind maale ei lubata. Amsterdamist Helsingisse viiva lennureisi ajal hakkas mul aga pilt taskusse kukkuma.
Kes ma olen? Kas ma olen see, keda ma arvan end olevat? Kas ma olen pärislet abielus? Kas ma saan varsti isaks? Kas mind lubatakse maale?
Kas nad saadavad mind äkki piirilt tagasi? Kas ma pean Ameerikasse tagasi sõitma?
Helsingi oli jahe ja hall. Kõik oli nii nagu enne: puhas, rahulik, tõhus.
Ma pidin nede andmebaasis olema. Migratsiooniamet pidi olema neile teatanud, et ma tohin seaduslikult maale siseneda
"Ma jõuan täna õhtul kell seitse," ütlesin ma. "Kas sa mulle vastu tuled?"
"Muidugi tulen," ütles Epp. "Ma igatsen su järele."
Kujutasin juba ette, kuidas kõik juhtub. Saabun väravasse. Siis skännitakse mu passi ning süsteem teatab neile, et mul on elamisluba
Tallinna sadamasse jõudes aeglustus laev käiku.
Võtsin passikontrolli järjekorda ning proovisin lõõgastuda, ent mu käed värisesid endiselt.
Nüüd seisid veel ainult nemad minu ja mu naise vahel.
"Teie pass, palun," ütles mulle üks naisterahvas.
Andsin selle talle, ta hakkas seda lehitsema
Ametnik lasi passi läbi skänneri. Siis vaatas ta oma kuvarit.
"Siin on kirjas, et te saabusite jaanuaris ja lahkusite juunis," ütles ametnik. "Miks te nii palju Eestis viibite?"
"Mu naine on eestlanna," kaitsesin ma ennast. "Ta ootab last."
"Meie andmeil ei tohi te riiki siseneda. Jäite viimati lubatust kauemaks."
"Aga migratsiooniamet väljastas mulle elamisloa. Kas seda teie andmebaas ei ütle?"
"Siin pole elamisloa kohta midagi kirjas," raputas ta pead.
"Palun teid, mu naine ootab teisel pool seda ust."
"Härra, ma pean oma ülemusega rääkima. See võtab neli minutit aega."
Kümne minuti pärast tuli ta tagasi.
"Mu ülemus helistas migratsiooniametisse," ütles ta. Seda oli väga raske teha, kuna tööpäev on läbi, aga jah härra, teil on õigus. Teil on tõesti elamisluba. Te tohite riiki siseneda."
Ta lõi mulle templi passi ja andis dokumendi mulle tagasi.
Teisel pool ust embasin ja suudlesin Eppu.
"Sul läks seal nii kaua, et ma juba teadsin, et sul on mingi jama. Ma siis läksin, koputasin ülemuse uksele ja rääksin neile su loo ära," ütles Epp.
"Nad olid väga põikpäised. Mulle tundus, et ma pean juba ise migratsiooniametisse helistama, aga lõpuks nad ikka helistasid."
"Ma ei taha sellele enam mõeldagi," võtsin tal ümbert kinni. "Lähme lihtsalt koju."