"Kaunista elu armastusega ja, voilà!"
Umbkeelsena Normandiasse lapsehoidjaks läinud minajutustaja, noor kirjanik õpib prantsuse keelt rääkima koos aastase peretütrega, õpetajaks nelja-aastane poiss. Laste vanemad on parasjagu abielu lahutamas ja nädala sees elavad nad nüüd ema uues korteris Pariisi südalinnas
Eia Uus toob Prantsusmaal veedetud ajast kõige tähtsama asjana välja selle, et õppis seal elu nautima.
Uus jutustab, et oli Prantsusmaale sõites valmis kõiges pettuma ja teda hämmastas, kuidas seal oli kõik täpselt niisugune, nagu ta ette oli kujutanud. “Olen pikalt elanud Tais, ning Aasias on tavaline, et iga kuu tekivad uued restoranid, kiirteed, kõrghooned. Pariisis pole 120 aastat peaaegu midagi muudetud – kõik bistrood on samad vanad, kõik traditsioonid on au sees ja nii hoitud,” kirjeldab Uus.
Eia Uus toob Prantsusmaal veedetud ajast kõige tähtsama asjana välja selle, et õppis seal elu nautima.
Uus jutustab, et oli Prantsusmaale sõites valmis kõiges pettuma ja teda hämmastas, kuidas seal oli kõik täpselt niisugune, nagu ta ette oli kujutanud. “Olen pikalt elanud Tais, ning Aasias on tavaline, et iga kuu tekivad uued restoranid, kiirteed, kõrghooned. Pariisis pole 120 aastat peaaegu midagi muudetud – kõik bistrood on samad vanad, kõik traditsioonid on au sees ja nii hoitud,” kirjeldab Uus.
Elu on nauding ja rõõm.
Eia Uus toob Prantsusmaal veedetud ajast kõige tähtsama asjana välja selle, et õppis seal elu nautima.
“Enne olin küüniline, irooniline pessimist,” tunnistab Uus. “Nüüd olen kardinaalselt muutunud. Õppisin märkama võluvaid hetki ja inimeste liigutavat headust, mida ma enne absoluutselt ei osanud.”
“Enne Eestis ma ei tulnud selle peale, et endale süüa teha,” toob Uus veel näite. “Prantsusmaalt, kus kokkamine on nii tähtis ja enesestmõistetav osa elust, sain kaasa harjumuse, et söök on oluline. Eriti selle kvaliteet – kui paned midagi oma keha sisse, siis ei taha ju ebatervislikke asju.”
Toiduvalmistamisse kui kohustusse suhtuvale eestlasele on kindlasti võõrad Uusi kirjeldused prantslaste argipäevade toidukordadest, kus veini juues valmistatakse toitu mitu tundi, kaetakse mitme inimesega abiga laud ning serveeritakse mitu käiku, mida tunde nautides süüakse. Ja nõnda iga päev. Või et juba poolteiseaastane laps sööb noa ja kahvliga sidruniga maitsestatud avokaadot lõhemarjaga ning et põngerjad on lausa hullud molluskite järele.
“Nüüd võin tööpäeva hommikul ärgata tund varem seetõttu, et teha korralik hommikusöök ja seda nautida. Nautimise aspekt on asja juures kõige olulisem!” leiab Uus.
Eia Uus toob Prantsusmaal veedetud ajast kõige tähtsama asjana välja selle, et õppis seal elu nautima.
“Enne olin küüniline, irooniline pessimist,” tunnistab Uus. “Nüüd olen kardinaalselt muutunud. Õppisin märkama võluvaid hetki ja inimeste liigutavat headust, mida ma enne absoluutselt ei osanud.”
“Enne Eestis ma ei tulnud selle peale, et endale süüa teha,” toob Uus veel näite. “Prantsusmaalt, kus kokkamine on nii tähtis ja enesestmõistetav osa elust, sain kaasa harjumuse, et söök on oluline. Eriti selle kvaliteet – kui paned midagi oma keha sisse, siis ei taha ju ebatervislikke asju.”
Toiduvalmistamisse kui kohustusse suhtuvale eestlasele on kindlasti võõrad Uusi kirjeldused prantslaste argipäevade toidukordadest, kus veini juues valmistatakse toitu mitu tundi, kaetakse mitme inimesega abiga laud ning serveeritakse mitu käiku, mida tunde nautides süüakse. Ja nõnda iga päev. Või et juba poolteiseaastane laps sööb noa ja kahvliga sidruniga maitsestatud avokaadot lõhemarjaga ning et põngerjad on lausa hullud molluskite järele.
“Nüüd võin tööpäeva hommikul ärgata tund varem seetõttu, et teha korralik hommikusöök ja seda nautida. Nautimise aspekt on asja juures kõige olulisem!” leiab Uus.
Imeline Eesti.
Ehkki enamik asju on Prantsusmaal lihtsalt imelised, leidub Eestis palju põhjusi, mis autorit tagasi tõmbasid. Üheks põhjuseks oli see, et Prantsusmaal on ülikoolis õppimine kallis. Kuid mitte ainult. “Raamatus jõuan ka selleni, mis on Eestis nii imelist. Praegu märkan neid asju iga päev, sest mul on võrdluspilt olemas,” räägib Uus. Näiteks kui lihtne ja kiire on meil pangandus ja palju muid asjaajamisi, mis seal alati mitmeks kuuks bürokraatia tuulikutesse takerdusid. Või et poed on avatud ka pühapäeviti ja esmaspäeviti ning isegi lõunatunnil: “See teeb mulle ikka ja jälle rõõmu.”
Ehkki enamik asju on Prantsusmaal lihtsalt imelised, leidub Eestis palju põhjusi, mis autorit tagasi tõmbasid. Üheks põhjuseks oli see, et Prantsusmaal on ülikoolis õppimine kallis. Kuid mitte ainult. “Raamatus jõuan ka selleni, mis on Eestis nii imelist. Praegu märkan neid asju iga päev, sest mul on võrdluspilt olemas,” räägib Uus. Näiteks kui lihtne ja kiire on meil pangandus ja palju muid asjaajamisi, mis seal alati mitmeks kuuks bürokraatia tuulikutesse takerdusid. Või et poed on avatud ka pühapäeviti ja esmaspäeviti ning isegi lõunatunnil: “See teeb mulle ikka ja jälle rõõmu.”
Tagasisidet ja kommentaare.
Mulle isiklikult meeldib see raamat. Eia räägib Prantsusmaast nii armsalt ja jätab nii hea mulje nii, et tahaks ise ka kindlasti sinna minna. Ei tea vist ühtegi negatiivset kommentaari selles raamatu kohta. Kõik soovitavad seda lugeda ja ütlevad, et tohutult hea raamat!
Kommentaare netist:
"Väga mõnus lugemine, eriti kunsti ja kirjandust armastavale inimesele,aitäh!”
"Väga hea ja prantsuspärast infot rikastav lugemine. Tekib lausa tunne, etolen uuesti sealmaal.”
“Elan Prantsusmaal juba mõnda aega ja seda kirjatükki oli huvitav lugeda.Mulle sellline kirjutamise stiil meeldis, selles oli hoogsust ja omapära, niietkirjanikule soovin edu edaspidiseks. “
“Minu Prantsusmaa on nii hoogne ja põnev, et sai mõneteist tunnigaloetud. Soovitan, sest kirjutis on tempokas, huvitav ja detailirohke kuidsamas lihtsalt loetav. On romantline, üllatav ja koomiline, armas ja pisaraidkiskuv. Aus ja piisavalt isiklik kuid mitte ülevoolavalt isiklik.Kindlasti üksparimaid raamatuid Minu sarjas.”
“Mulle tõesti meeldis see raamat! Ilmselt ka sellepärast, et sain raamatustnii palju huvitavaid mõtteid järgmiste raamatute osas, mida lugeda :) Mõned nendest on need, mida ma teadsin nagunii, et tahan kindlastilugeda.Ka meeldib mulle see stiil, kuidas autor oma elamusi ja kogemusiedasi annab.”
Mulle isiklikult meeldib see raamat. Eia räägib Prantsusmaast nii armsalt ja jätab nii hea mulje nii, et tahaks ise ka kindlasti sinna minna. Ei tea vist ühtegi negatiivset kommentaari selles raamatu kohta. Kõik soovitavad seda lugeda ja ütlevad, et tohutult hea raamat!
Kommentaare netist:
"Väga mõnus lugemine, eriti kunsti ja kirjandust armastavale inimesele,aitäh!”
"Väga hea ja prantsuspärast infot rikastav lugemine. Tekib lausa tunne, etolen uuesti sealmaal.”
“Elan Prantsusmaal juba mõnda aega ja seda kirjatükki oli huvitav lugeda.Mulle sellline kirjutamise stiil meeldis, selles oli hoogsust ja omapära, niietkirjanikule soovin edu edaspidiseks. “
“Minu Prantsusmaa on nii hoogne ja põnev, et sai mõneteist tunnigaloetud. Soovitan, sest kirjutis on tempokas, huvitav ja detailirohke kuidsamas lihtsalt loetav. On romantline, üllatav ja koomiline, armas ja pisaraidkiskuv. Aus ja piisavalt isiklik kuid mitte ülevoolavalt isiklik.Kindlasti üksparimaid raamatuid Minu sarjas.”
“Mulle tõesti meeldis see raamat! Ilmselt ka sellepärast, et sain raamatustnii palju huvitavaid mõtteid järgmiste raamatute osas, mida lugeda :) Mõned nendest on need, mida ma teadsin nagunii, et tahan kindlastilugeda.Ka meeldib mulle see stiil, kuidas autor oma elamusi ja kogemusiedasi annab.”
Milline Prantsusmaa!
See raamat räägib siis Prantsusmaast, mis on 10 korda suurem kui Eesti ning seal elab rohkem kui 63 miljonit inimest. Kohast, mille pealinna kutsutakse armastuse linnaks ja kõik on imekaunis ning uuendamata.
Kuidas see kõik alguse siis sai.
Eia oli Saaremaal ja hoidis sõbranna väikest venda. Olles koos temaga tundis ta ennast nii õnnelikult samal ajal lugedes Prantsuse raamatut leidis ta, et tahab uuesti sinna minna. Eia tundis, et ta tahab muutust, kuigi endal polnud aimugi mis teda õnnelikuks teeb. Kõik jõujooned jooksid äkitselt kokku ja ta mõistis, et ta on alati tahtnud olla au pair (keeleõppe eesmärgil välismaal peres elav, vähese palgaga töötav lapsehoidja). Siis tegi ta endale konto ja mõne tunni pärast leidis ta Celéste, kahe lapsega ema, kes elab pealinnas ja on ajakirjanik. Ning hetkel just lahutab Sébastien'ist. Palk pole just kõige suurem, aga ega ta ju raha pärast läinud.
Prantsusmaal sai Eia olla see anonüümne, märkamatu, nähtamatu nagu ta soovis.
Kuidas Eia elas Prantsusmaal?
Kõikidel tööpäevadel elas Eia koos Celéste ja lastega Pariisis, imekaunis ja kallis korteris. Nädalavahetustel, aga lastega sõitsid rongiga Normandiasse. Ka imekaunisse majja, mis kuulus siis Sébastienile. Eia ainult mitte ei hoidnud lapsi vaid oli ka kodutöödes abi pakkuv. Ta tegi väga tihti süüa ja koristas, kuigi see polnud ta kohustus.
Söök oli kindalsti üks asi, mida Eia õppis nautima. Nagu prantslased ütlevad, et "Söök on kindlasti üks asi mille pealt ei tohi kokku hoida." Mitte üksgi päev ei kordunud sama toit. Prantslaste jaoks on toit tohutult tähtis. Söök nende jaoks ei ole see mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast. Nagu kiirustatakse töötegemisega, et toiduga aega veeta, mitte pugida midagi suvalist, et tööle tagasi minna.
Imelised kohad, kus Eia käis
Normandia- ajalooline maakond Prantsusmaa põhjaosas.
Riviera – selle nimega on keskajast alates kutsutud Liguuria mere rohkem kui 300 km pikkust rannikut Itaalia linnast La Speziast kuni Cannes’ini Prantsusmaal. Tänane Prantsuse Riviera ulatub Itaalia piirilt Touloni linnani.
Loire jõe org (koht, kus Nathan ja eia enda "mesinädalatel" olid)- Tegemist on suhteliselt suure, kuid samas ühe ilusaima veinipiirkonnaga Lääne-Prantsusmaal, oma paljude uhkete lossidega mööda Loire orgu. See on piirkond, kus veiniaiad looklevad piki jõekaldaid ligi kolmesaja kilomeetri ulatuses Atlandi ookeanist järjest rohkem sisemaa poole.
Clos - Lucé -on mõisamaja, kus François I kutsel töötas Leonardo da Vinci.
Côte d’Azur – Taevasinine rannik- Itaalia piirist kuni Saint-Tropez’ni, mis hõlmab kahe Prantsusmaa departemangu – Alpes-Maritime’i ja Vari rannikud.
Nice – see on Nizza tegelik ametlik nimi prantsuse ja ka inglise keeles, mis hääldub „niss“. Linna rajasid kreeka koloonia Massalia (praegu Marseille) elanikud umbes aastal 350 e.Kr. pärast võitu kohalike liguuri hõimude üle ja pühendasid linna võidujumalanna Nikele, andes sellele nimeks Nikaia, millest on aja jooksul saanud Nice. Nizza on linna nimi itaalia, saksa ning vene keeles, kust see ka eesti keelde tuli. Peale prantsuse keele räägitakse siin ka kohalikku keelt – nissardi, mille kohaselt on linna nimi Nissa.
Provence on vanim piirkonna kohta kasutusel olev ajalooline nimi. See on tuletatud ladinakeelsest sõnast „provincia“, mis tähendab kellegi nimel valitsetavat ala.
Kuidas see kõik alguse siis sai.
Eia oli Saaremaal ja hoidis sõbranna väikest venda. Olles koos temaga tundis ta ennast nii õnnelikult samal ajal lugedes Prantsuse raamatut leidis ta, et tahab uuesti sinna minna. Eia tundis, et ta tahab muutust, kuigi endal polnud aimugi mis teda õnnelikuks teeb. Kõik jõujooned jooksid äkitselt kokku ja ta mõistis, et ta on alati tahtnud olla au pair (keeleõppe eesmärgil välismaal peres elav, vähese palgaga töötav lapsehoidja). Siis tegi ta endale konto ja mõne tunni pärast leidis ta Celéste, kahe lapsega ema, kes elab pealinnas ja on ajakirjanik. Ning hetkel just lahutab Sébastien'ist. Palk pole just kõige suurem, aga ega ta ju raha pärast läinud.
Prantsusmaal sai Eia olla see anonüümne, märkamatu, nähtamatu nagu ta soovis.
Kuidas Eia elas Prantsusmaal?
Kõikidel tööpäevadel elas Eia koos Celéste ja lastega Pariisis, imekaunis ja kallis korteris. Nädalavahetustel, aga lastega sõitsid rongiga Normandiasse. Ka imekaunisse majja, mis kuulus siis Sébastienile. Eia ainult mitte ei hoidnud lapsi vaid oli ka kodutöödes abi pakkuv. Ta tegi väga tihti süüa ja koristas, kuigi see polnud ta kohustus.
Söök oli kindalsti üks asi, mida Eia õppis nautima. Nagu prantslased ütlevad, et "Söök on kindlasti üks asi mille pealt ei tohi kokku hoida." Mitte üksgi päev ei kordunud sama toit. Prantslaste jaoks on toit tohutult tähtis. Söök nende jaoks ei ole see mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast. Nagu kiirustatakse töötegemisega, et toiduga aega veeta, mitte pugida midagi suvalist, et tööle tagasi minna.
Imelised kohad, kus Eia käis
Normandia- ajalooline maakond Prantsusmaa põhjaosas.
Riviera – selle nimega on keskajast alates kutsutud Liguuria mere rohkem kui 300 km pikkust rannikut Itaalia linnast La Speziast kuni Cannes’ini Prantsusmaal. Tänane Prantsuse Riviera ulatub Itaalia piirilt Touloni linnani.
Loire jõe org (koht, kus Nathan ja eia enda "mesinädalatel" olid)- Tegemist on suhteliselt suure, kuid samas ühe ilusaima veinipiirkonnaga Lääne-Prantsusmaal, oma paljude uhkete lossidega mööda Loire orgu. See on piirkond, kus veiniaiad looklevad piki jõekaldaid ligi kolmesaja kilomeetri ulatuses Atlandi ookeanist järjest rohkem sisemaa poole.
Clos - Lucé -on mõisamaja, kus François I kutsel töötas Leonardo da Vinci.
Côte d’Azur – Taevasinine rannik- Itaalia piirist kuni Saint-Tropez’ni, mis hõlmab kahe Prantsusmaa departemangu – Alpes-Maritime’i ja Vari rannikud.
Nice – see on Nizza tegelik ametlik nimi prantsuse ja ka inglise keeles, mis hääldub „niss“. Linna rajasid kreeka koloonia Massalia (praegu Marseille) elanikud umbes aastal 350 e.Kr. pärast võitu kohalike liguuri hõimude üle ja pühendasid linna võidujumalanna Nikele, andes sellele nimeks Nikaia, millest on aja jooksul saanud Nice. Nizza on linna nimi itaalia, saksa ning vene keeles, kust see ka eesti keelde tuli. Peale prantsuse keele räägitakse siin ka kohalikku keelt – nissardi, mille kohaselt on linna nimi Nissa.
Provence on vanim piirkonna kohta kasutusel olev ajalooline nimi. See on tuletatud ladinakeelsest sõnast „provincia“, mis tähendab kellegi nimel valitsetavat ala.
Prantsusmaa köök ja söök
Prantsuse köök on Prantsusmaal levinud toidutraditsioon. See on saavutanud ülemaailmse kuulsuse peenemaitseliste, hoolikalt valmistatud ning kaunilt serveeritud toitudega.
Toiduainete kõige hinnatavamaks omaduseks peetakse maitsvust, seetõttu kasvatatakse ja aretatakse parima kvaliteediga aedviljasorte, õlipuid ja seeni -šampinjonikasvatus on väga levinud. Soodsama kliima ja viljaka pinnase tõttu on põllumajandus, puuvilja- ja viinamarjakasvatus ning karjapidamine mitmekesine,liikide- ja sortide rohke.
Toite valmistatakse nii, et toiduainete algsed omadused ja toiteväärtus säiliksid maksimaalselt. Rikkalikult süüakse toorsalateid, aedviljatoitude valik on lai.Maitseaineid lisatakse mõõdukalt, kuid sellises valikus, nagu toiduainete enda maitse esiletõstmiseks paremini sobib. Äärmiselt mitmekesine on kastmete koostis. Pole ime, et prantsuse köök on suurel määral mõjustanud Euroopa toitlustamist ja paljud tuntud toidunimetused pärinevad prantsuse keelest. Muide, prantsuse toidud kannavad tihti päritolu – maakoha, esmaselt valmistanud koka või seda toitu eelistanud inimese nime.
"Prantsalased armastavad üle kõige sööki!"
See müüt on vägagi tõsi, seda sai lugeda nii raamatust kui ka igalpool maailmas teatakse seda, sest pole siiramat armastust, kui armastus toidu vastu. Prantslased tõsiselt armastavad sööki. Neil ei pruugi olla raha riiete jaoks või võlgade tasumise jaoks, aga söögi jaoks on neil alati raha!
Toiduainete kõige hinnatavamaks omaduseks peetakse maitsvust, seetõttu kasvatatakse ja aretatakse parima kvaliteediga aedviljasorte, õlipuid ja seeni -šampinjonikasvatus on väga levinud. Soodsama kliima ja viljaka pinnase tõttu on põllumajandus, puuvilja- ja viinamarjakasvatus ning karjapidamine mitmekesine,liikide- ja sortide rohke.
Toite valmistatakse nii, et toiduainete algsed omadused ja toiteväärtus säiliksid maksimaalselt. Rikkalikult süüakse toorsalateid, aedviljatoitude valik on lai.Maitseaineid lisatakse mõõdukalt, kuid sellises valikus, nagu toiduainete enda maitse esiletõstmiseks paremini sobib. Äärmiselt mitmekesine on kastmete koostis. Pole ime, et prantsuse köök on suurel määral mõjustanud Euroopa toitlustamist ja paljud tuntud toidunimetused pärinevad prantsuse keelest. Muide, prantsuse toidud kannavad tihti päritolu – maakoha, esmaselt valmistanud koka või seda toitu eelistanud inimese nime.
"Prantsalased armastavad üle kõige sööki!"
See müüt on vägagi tõsi, seda sai lugeda nii raamatust kui ka igalpool maailmas teatakse seda, sest pole siiramat armastust, kui armastus toidu vastu. Prantslased tõsiselt armastavad sööki. Neil ei pruugi olla raha riiete jaoks või võlgade tasumise jaoks, aga söögi jaoks on neil alati raha!
Tagasi Eestisse
Eia tundis, et ta ei liigu enam oma eesmärkide poole. Oleks nagu tardunud Prantsusmaale..Kuid seal vabaduses olles ta sai ennast ümber mõelda, teiseks teha. Ta leidis ennast ja hakas igatsema seda millepärast ta ära tuli Eestist.
Tulles Eestisse ta ei teadnud mis temast saab. Ta tundis end kui kirjutamata, sõpradeta, armastuseta, koduta. Kuid saabumine tagasi osutus äärmislikult rõõmsaks. Teda ootas armastus, kodu, põnevad tööd ja kirjandusteaduse magistrantuur.
Tulles Eestisse ta ei teadnud mis temast saab. Ta tundis end kui kirjutamata, sõpradeta, armastuseta, koduta. Kuid saabumine tagasi osutus äärmislikult rõõmsaks. Teda ootas armastus, kodu, põnevad tööd ja kirjandusteaduse magistrantuur.
Kes on Nathan?
Nagu Eia teda raamatus kirjeldab: "Ta on uskumatult ilus, tore, armas, tark, hea huumorimeelega ja puha, lausa täiuslik. Nathan oli EIa abiõpetaja, kui Eia oli 17-aastane Tai internaatkoolis. Nad meeldisid üksteisele, aga õpetajad ja õpilased ei võinud käija, seega nad pidid salaja kohtuma. Kui Nathan lahkus Taist, sest tegelt ta on Austraaliast pärit. Kutsus ta Eia endaga kaasa, aga Eia tahtis kodus olla, seega see jäi poolikuks, aga kuna Nathan nüüd täpselt 6.aasta pärast juhuslikult Euroopat avastama tuleb. Saavad nad Eiaga kokku.
Lähemalt perekonnast, kus Eia elas:
Celéste- elav, huvitav, silmanähtavalt temperamentne, elurõõmus ja oskab vestelda. Ta on umbes 40-aastane ja on ajakirjanik ning ka omamoodi toidujumalanna.
Sébastien-viisakas, sümpaatne ja algul tundus ka tõsine. Ta on ka oma neljakümnendates ja töötab advokaadibüroos.
Anais- aastane tugev tüdruk. Käib lasteaias. Arglik ja väga armas.
Émile- 4-aastane poiss. Maasikablondi juustepahmakaga ja kõhna.
Milline suhe oli Célestel ja Sébastienil?
Lõik raamatust leheküljelt 195:
"Olen vihjetest aru saanud, et tegu ei ole tavalise suhtega, kus naine ja mees kohtusid, armusid, abiellusid, said lapsed."Lühidalt oli siis nii," alustab Céleste, "et meil oli Sébastieniga ühiseid tuttavaid. Ühel suurel õhtusöögil teatas ta, et peab kahjuks Pariisist lahkuma ja Londonisse kolima, sest siin on suhteliselt võimatu advokaadibürood pidada, kui ei ole kodakonsust. Sébastien on sünnilt küll üksnes Kanada prantslane, aga ta on rohkem prantslane kui enamik Prantsusmaa omi ja kõik sõbrad teadsid, milline frankofiil ta on. Hakati arutama abiellu, et tema tüdruksõber oli Šveitsi kodakonsusega itaallanna, nii et temast poleks ka abi olnud. No ja kuna meil oli nii palju ühiseid sõpru ja kõik olid kurvad ja mina olin svipsis, siis ütlesin, tema tüdruksõbra ees, et aga abiellu minuga! Ma tegin talle selgeks, et ma ei taha temalt midagi, aga kuna ta on mu sõprade sõber ja seltskonnas oluline lüli, ja tundub olevat tore inimene, pole mul probleemi mingile paberile alla kirjutada."
Ja nii see edasi läksgi, Sébastien oli nõus ja nad abiellusidki ning ta ei pidanud ära kolima. Nad jätsid mõned asjad ka üksteise juurde, et jäeks mulje nagu nad elaksid koos, kuna Prantsusmaal kontrollitakse kõiki abiellujaid põhjalikult veendumaks, et seal mingit elamisloaskeemi taga pole.
Elamisloa saab Prantsusmaal kui oled viis aastat abielus olnud. Nad käisid ka mesinädalatek kuskil kuumal saarel Aasias. Õppisid üksteist tundma, jõid alkoholi, kuni see viis seksini. Reisi lõpuks olid nad täielikult armunud. Siis ilmnes, et Céleste on rase, kuna ta tundis, et ta on juba nii vana, polnud kedagi silmapiiril ja ta tahtis kellegiga pere nagunii luua siis miks mitte kokku jääda. Kolisid kokku ja tegid veel teise lapsegi. Nad tundsid, et nad on ikka uskumatult erinevad inimesed ja kogu aeg vaidlesid, otsustasid nad lahku minna ja kordamööda lapsi kasvatada.
Nagu Eia teda raamatus kirjeldab: "Ta on uskumatult ilus, tore, armas, tark, hea huumorimeelega ja puha, lausa täiuslik. Nathan oli EIa abiõpetaja, kui Eia oli 17-aastane Tai internaatkoolis. Nad meeldisid üksteisele, aga õpetajad ja õpilased ei võinud käija, seega nad pidid salaja kohtuma. Kui Nathan lahkus Taist, sest tegelt ta on Austraaliast pärit. Kutsus ta Eia endaga kaasa, aga Eia tahtis kodus olla, seega see jäi poolikuks, aga kuna Nathan nüüd täpselt 6.aasta pärast juhuslikult Euroopat avastama tuleb. Saavad nad Eiaga kokku.
Lähemalt perekonnast, kus Eia elas:
Celéste- elav, huvitav, silmanähtavalt temperamentne, elurõõmus ja oskab vestelda. Ta on umbes 40-aastane ja on ajakirjanik ning ka omamoodi toidujumalanna.
Sébastien-viisakas, sümpaatne ja algul tundus ka tõsine. Ta on ka oma neljakümnendates ja töötab advokaadibüroos.
Anais- aastane tugev tüdruk. Käib lasteaias. Arglik ja väga armas.
Émile- 4-aastane poiss. Maasikablondi juustepahmakaga ja kõhna.
Milline suhe oli Célestel ja Sébastienil?
Lõik raamatust leheküljelt 195:
"Olen vihjetest aru saanud, et tegu ei ole tavalise suhtega, kus naine ja mees kohtusid, armusid, abiellusid, said lapsed."Lühidalt oli siis nii," alustab Céleste, "et meil oli Sébastieniga ühiseid tuttavaid. Ühel suurel õhtusöögil teatas ta, et peab kahjuks Pariisist lahkuma ja Londonisse kolima, sest siin on suhteliselt võimatu advokaadibürood pidada, kui ei ole kodakonsust. Sébastien on sünnilt küll üksnes Kanada prantslane, aga ta on rohkem prantslane kui enamik Prantsusmaa omi ja kõik sõbrad teadsid, milline frankofiil ta on. Hakati arutama abiellu, et tema tüdruksõber oli Šveitsi kodakonsusega itaallanna, nii et temast poleks ka abi olnud. No ja kuna meil oli nii palju ühiseid sõpru ja kõik olid kurvad ja mina olin svipsis, siis ütlesin, tema tüdruksõbra ees, et aga abiellu minuga! Ma tegin talle selgeks, et ma ei taha temalt midagi, aga kuna ta on mu sõprade sõber ja seltskonnas oluline lüli, ja tundub olevat tore inimene, pole mul probleemi mingile paberile alla kirjutada."
Ja nii see edasi läksgi, Sébastien oli nõus ja nad abiellusidki ning ta ei pidanud ära kolima. Nad jätsid mõned asjad ka üksteise juurde, et jäeks mulje nagu nad elaksid koos, kuna Prantsusmaal kontrollitakse kõiki abiellujaid põhjalikult veendumaks, et seal mingit elamisloaskeemi taga pole.
Elamisloa saab Prantsusmaal kui oled viis aastat abielus olnud. Nad käisid ka mesinädalatek kuskil kuumal saarel Aasias. Õppisid üksteist tundma, jõid alkoholi, kuni see viis seksini. Reisi lõpuks olid nad täielikult armunud. Siis ilmnes, et Céleste on rase, kuna ta tundis, et ta on juba nii vana, polnud kedagi silmapiiril ja ta tahtis kellegiga pere nagunii luua siis miks mitte kokku jääda. Kolisid kokku ja tegid veel teise lapsegi. Nad tundsid, et nad on ikka uskumatult erinevad inimesed ja kogu aeg vaidlesid, otsustasid nad lahku minna ja kordamööda lapsi kasvatada.